by Pille
Täna sellist uudist lugedes tabas mind suur äratundmisrõõm. Keapapagoisid (nüüd sain siis nende eestikeelse nime teada) kohtasime lõunasaarel päris mitu korda.
Wikipedia ütleb, et kea (ingliskeelne nimetus, mulle istub paremini) on Uus-Meremaa lõunasaare alpipiirkondades ja metsades pesitsev papagoiline, üks väheseid alpipapagoisid, kes sööb kõike: alates juurikatest lõpetades roiskunud lihaga.
Esimest korda kohtusin keaga Franz Josefi liustku parkimisplatsil, kus “hiilgasin” kohe enda ornitoloogia-alaste teadmistega: “Näe, kotkas!”
Ok, hiljem sain ise ka aru, et hoopis papagoi, aga ausõna, see lind oli SUUR ja METSIK! Tema tiibade siruulatus on üle ühe meetri, nokk kõver ja umber 5-6 cm pikk. Kõige rohkem paistab ta silma aga oma intelligentsusega – käis ja hüppas ühe auto otsast teise otsa, kangutas oma nokaga katuseluuke lahti ning iga sekund otsis midagi, mida pätsata. Inimesi ta ei kartnud, hoopis vastupidid – inimesed kartsid teda. Võrreldes põhjasaarega olid lõunasaarel “No camping or overnight stopping” siltide kõrvale ilmunud ka “Do not feed the kea!” märgid.
Järgmine kohtumine keade kolooniaga oli ühel hirmus vihmasel päeval Milford Soundi viiva tunneli juures, kus tuli foori taga umbes 15 min oodata, et teiselt poolt autod tulla saaks. Need “pisikesed” nunnud rohelised linnud, nokk külmast lontis ja kasukas vettinud, olid kordades veenvamad ja edukamad kui lapskerjused suurlinnades. Meie vaatluse all olnud isend käis järjest kõik rivis seisvad autod läbi, hüpates mõnikord kapotile ja lehvitades, mõnikord juhi aknale koputades, mõnikord lihtsalt akna all “kutsikasilmadega” tõtt vaadates. Kui nägi, et keegi vedu ei võta, kõndis vihaselt, kuid show pärast siiski lonkides järgmise juurde.
Väga targad ja meeldejäävad linnud. Seetõttu ei olnud üldse üllatunud seda passivarguse juttu lugedes.
by Pille
Kui selle suurepärase reisi juures kahetsusi välja nokkida, siis lisaks sellele, et ma oleks tagantjärgi kordades rohkem suurepäraseid veine joonud, oleks tahtnud ka rohkem aega Taupo kandis veeta. Aga piiratud ajaressursse arvestades saime sellegipoolest täiselamuse.
Taupo on Uus-Meremaa suurim järv, mis asub põhjasaare keskel. Järve kaldal laiub ka samanimeline linnake 22 000 elanikuga. Taupot peetakse põhjasaare Queenstowniks (sellest hiljem), paigaks, kus saab turismida, kõikvõimalikke ekstreemsusi teha ning lihtsalt lõõgastuda.
Järvest algab Waikato jõgi, mis oma teekonnal pakub silmailu Uus-Meremaa kõige uhkema, Huka kose näol. Turismipiirkonnale omaselt saab selles kandis teha absoluutselt kõike: alustades krevetifarmi “kreveti-jalutuskäiguga” ning lõpetades vulkaanilise võlumaaga.
Linna külje all asus ka terve reisi jooksul kohatud ainus ametlik tasuta kämpinguplats. Kõik ülejäänud olid krõbeda hinnaga ning ainuüksi auto parkimise ja olmeruumide kasutamise eest taheti 30-40 dollarit. Meiesuguste kitside turistide jaoks on aga kõik järveäärsed, mererannad ning muidu ilusad paigad varustatud “no camping or overnight stopping” siltidega.
Igatahes, Taupos seda probleemi ei olnud – kõik oli meeldiv ja sõbralik, omavalitsuse esindaja tõi isegi küsimustiku täita, et kuidas me laagripaigaga rahule jäime, mida muuta soovitaks jne.
Taupo linn ise oli selline pisike, suvine ja laupäevaselt õdus. Tänavakohvikute ja linnulaulu sumina sekka kostis aeg-ajalt täiskiirusel üle järve kihutava mootorpaadi või vesilennuki müra. Kui hommikune udu hajuma hakkas, avanes üle järve sõnutukstegev pilt – lumised mäetipud reetsid meie järgmise sihtkoha, Tongariro rahvuspargi lähedust…
by Pille
See loodus, kuhu omadega jõudsime, oli sõnatukstegev. Olen tagantjärgi päris pikalt mõelnud, et mis on see Uus-Meremaa võlu, see salapärane miski. Kui esialgu arvasin, et lihtne ju – loodus! -, siis nüüd arvan, et pigem vaheldus. Kõik vahetub ja väga kiiresti: suurlinna tuled haudvaikse kuuvalge ööga, päike vihmaga, sünged tihedad metsad laiuvate karjamaadega, mäed meredega, lopsakad sõnajalad kidurate kuuskedega, ahned kaupmehed maailma kõige sõbralikemate kiividega.
Nõnda me siis rallisime mööda kitsaid ja käänulisi teid läbi selle võrratu vahelduse, üks silm mõnust puhates, teine aktiivselt pildivõimalust otsides. Järgmine meeldejääv linnake oli Rotorua, koht, mille kohta kiivist töökaaslane ütles: “Ask for the stinky pools.” Ning tõepoolest, see linn haises – mõnus väävli (või noh, mädamuna) pahvakas tuletas pidevalt meelde, et viibime termaalpiirkonnas. Esmalt linna jõudes imestasin omaette, et küll need kiivid ikka viitsivad igas aias lõket teha ja grillida (toss igal pool), hiljem selgus, et see aur tuleb lihtsalt maa seest. Mõned traditsiooni järgivad uusmeremaalased kasutavad tänapäevani neid auke söögi küpsetamiseks – pistavad poti lihtsalt maa sisse ja voila!
Pärast erinevate termaal-vaatamisväärsustega tutvumist suundusime edasi Taupo järve poole.
by Pille
Kuna kool, täpsemalt 34 AP-d on minu kirjasoone täiesti tühjaks imenud, siis tegelen vabal ajal meelsamini pildimaterjali ja Photoshopiga. Alljärgnevalt Uus-Meremaa seekordse reisi marsruut.
by Pille
Muidu on uusmeremaalased väga toredad ja targad inimesed, aga ühe asjaga on nad täitsa metsa pannud – parema käe reegliga vasakpoolses liikluses. Austraallased sõidavad ka vasakul, aga neil on pildil antud olukorras ikka sinisel autol õigus, nagu ka liiklusharitud inimese loogika ütleb.
Vähe veel, see reegel tekitab neile seal kohutavalt peavalu, kuna pooled juhtidest Uus-Meremaa teedel on turistid, kes kas ei tea või ei saa reeglist aru, kohalikel on turistide saamatusest kopp eest ja nad lihtsalt eiravad seda reeglit ning lõppkokkuvõttes sõidavad kõik nii, nagu juhtub.
Loo moraal: alati ei ole vaja originaalitseda 
by Pille
Ma ei tea küll täpseid protsente, aga vaatluste järgi suurem osa turistidest, kes mööda Uus-Meremaad tiirutavad, kasutavad transpordivahendiks
campervani. Soliidsed vanapaarid võtavad hirmkalli, duši, wc ja televiisoriga versiooni (ülemine pilt), noored ullikesed päkkerid lepivad odavama ja pisema variandiga, kus heal juhul haisev madrats ning vana gaasipliit sees on. Meil oli midagi vahepealset, s.t väike, aga kallis, väheste võimalustega, aga korralik.
Esimeseks sihtpunktiks pärast Auclandi oli Coromandeli poolsaar. Seal piirkonnas on palju kuumaveeallikaid ja isegi rannad on kuumad – võid nt õhtul labidaga randa minna, endale augu kaevata ja siis kuumas vees küpseda. Väikese linnakese Thamesi supermarketis ilgelt rõvedaid (vabandust!) ubasid kärusse kühveldades panime tähele, et üks neiu käib ja luusib meist kord paremal, siis vasakul. Kassas entusiastliku oasöödiku pilti tehes (tegelikult Ennu polariseerivat filtrit katsetades) tuli ta lõpuks juttu tegema. Ilmnes, et see tore eestlanna on juba pool aastat Uus-Meremaal elanud-töötanud ning meie olevat esimesed seal kohatud eestlased. Kiirelt andis ta paar nõuannet, mida teha ja mida mitte ning edasi me sõitsimegi…
by Pille
Pärast lõbusaid päevi Brisbane’is ja Gold Coastil (siinjuures tervitused alati abivalmis “sutenöör” Beritile ja võrratule võõrustajale Ianile ning Kailile ja Mari-Liisile) avastasime end ühel hetkel kell 4 varahommikul Avise rendiautos, suunaga lennujaama poole. Järgmine hetk, kui silmad avan, on lennuk omadega tagurpidi, sooritamas manöövreid vallatute mägede ja krutskeid täis ookeani kohal.
Veel hetk hiljem istume juba oma Mustas Iluduses (aka The A-Team Van) ja kilkame nagu väiksed lapsed Selveri mänguautos. Kui kedagi huvitab, siis kapoti all oli 3,5 liitrine V6 mootor (bensiinikulu ei kommentaari), taguotsas asus pisike kööginurk gaasipliidi ja pottide-pannidega ning keskel pisike diivan-voodi, mis mahutaks vajadusel viis bäkkerit. Hmm…kuhu kõigepealt sõidaks? Kaubanduskeskusesse, loomulikult!
Tutvunud põgusalt Auclandi ööeluga, võtame suuna looduse poole…
by Pille
Mt Ngaruhoe aka Mt Doom “Sõrmuste isandast”
Tegevvulkaan, ca 2800m, viimati purskas aasta tagasi
Pille: “Selle mäe otsa ei ole võimalik minna”
Tipus
Pille: “Kuidas siit alla saab?”
Vastus: joostes
Õigem vastus: kuskil Suurbritannias korraldatakse iga aasta mingit mäest alla juustukera tagaajamist.
Know what I mean?
Tipust laskudes
by Pille
by Pille
Siin on pisike pildikokkuvõte minu Kta elust.
Klikkides näeb suuremalt
Enjoy!
Loading ...