East Coast

Brisbane’is sain taas kokku Margaret Riveris trehvatud suurepärase semu, korealase Jake’iga. Ta oli samuti värskelt sinna jõudnud ning pesitses oma isa-tädi-kasuisa-poja-lehma-lellepoja juures. Igavesti suur maja ja igavesti palju korealasi.

Pikemalt mõtlemata võeti ka mind sinna korea majja nädalaks vihma varju. Loomulikult tekitasin eurooplasena nendes palju elevust ning Jake’i sõnul olid kõik äärmiselt üllatunud, nähes, et poisil selline sõber on, sest korealased ei suhtlevat valge rassi esindejatega, veel vähem ollakse sõbrad. Kergest üllatusest toibunud, hakkasid kõik vanaonud Jake’ile õpetama, et peab mu ära sebima ja naiseks võtma. Õnneks saatis ta nad kõik kukele.

Küll aga sõitsime kahekesi koos Gold Coastile ja Byron Baysse ning nautisime seda niivõrd, kuivõrd üldse vihmas võimalik. Kuulasime kõva tümpsuga eesti poppi ja sulistasime võimsates lainetes. Kokkuvõttes oli väga kihvt roadtrip.

Brissist lendasin edasi (tagasi) Sydneysse, kus üllatus-üllatus, sadas veel rohkem. Juttude järgi tuli ühe päevaga terve suve norm taevast alla. Seegi ei heidutanud mind, müttasin mööda muuseume ja loopisin purunenud vihmavarjusid üksteise järel konteineritesse. Viimasel päeval juhtus aga ime ja kraanid jäid kinni. Siis oli ka terve linn hoopis teine, igal sammul mängiti didgeridood, kiirpaadid vuhasid siia-sinna, ooperiteatrit ei näinudki, kõik trepiastmed olid turistide mere all.

Tagasilend möödus üllatavalt valutult, suurema osa ajast magasin või vaatasin filme. Valus hakkas aga Gatwicki lennujaamas, kui pidin 12 tundi niisama lakke passima. Jõin 20+ naela eest kohvi, ma ei oleks imestanud kui ühel hetkel baristad oleks öelnud, et olen liiga palju tarbinud ja enam nad mulle ei müü. Lisaks niigi pikale ootamisele lükati Tallinna lendu mitu korda edasi.

Igal juhul lõpp hea, kõik hea!