London-Sydney lend

Unustage kõik, mis ma Londoni kohta ütlesin, Sydney on kümme korda etem!

Lennureis, mis kokku vältas 24 tundi ja 20 minutit, oli kohutav. Kõigepealt London-Hong Kong, kus pidin istuma kahe suure asiaadi vahel, kes mõlemad pidevalt minu peale magama vajusid. Kuigi Euroopa aja järgi oli sügav ja sünge öö, ei saanud tundigi magada. Üritasin filme vaadata, aga kõrvaklapid ei töötanud, proovisin enda omadega, aga nendest hakkasid kõrvad valutama. Hommikupoole (kohaliku aja järgi õhtul), vahetult enne maandumist läks tuju juba paremaks. Saime siis oma naabriga kurta, kummal ikka viletsam olla on. Tuli välja, et too asiaat on Au kodanik ja samuti teel Sydneysse.
Hong Kongi lennujaamas pärast järjekordset turvakontrolli, kus taas tuli rebida puusalt vöö, visata jalgadelt kingad ning avada kott, hulkusime selle sama muheda asiaadiga mööda lennujaama ringi.
Hong Kong-Sydney lend oli veel hullem. Terve tee lennuk rappus nagu vanasti rongid kõveratel rööbastel ning vabalangemisse vajumine ei pakkunud lõpuks enam pinget. Turvavöö tuluke põles 90% lennust. Õnneks sain sellel lennul paar tunnikest magada ja paar head filmi ära vaadata. Muidugi vaatasin igal vabal hetkel kaardilt, kui kaugel ja kõrgel oleme ning kaua veel.
Sydneyle lähenedes muutus kõik paremaks. Oli hommik ning päikesetõus oli imeline – all kohevad pilved, peal tähistaevas (tagurpidi tähtedega). Maaandudes lendasime üle sydney kesklinna.
Lennujaamas oli küll palju turvaväravaid ja kõik kontrollisid, et mul mingisugust toitu kaasas poleks, kuid “kodus” Meelise juures avastasin kotist kaks Eesti trühvlikommi.
Terve päev oli sees naljakas vabalangemise tunne. Teate küll, nagu pärast laevareisi, kui maismaal olles tunneb aeg-ajalt suurt lainet.