Meremaa edasi

See loodus, kuhu omadega jõudsime, oli sõnatukstegev. Olen tagantjärgi päris pikalt mõelnud, et mis on see Uus-Meremaa võlu, see salapärane miski. Kui esialgu arvasin, et lihtne ju – loodus! -, siis nüüd arvan, et pigem vaheldus. Kõik vahetub ja väga kiiresti: suurlinna tuled haudvaikse kuuvalge ööga, päike vihmaga, sünged tihedad metsad laiuvate karjamaadega, mäed meredega, lopsakad sõnajalad kidurate kuuskedega, ahned kaupmehed maailma kõige sõbralikemate kiividega.

Nõnda me siis rallisime mööda kitsaid ja käänulisi teid läbi selle võrratu vahelduse, üks silm mõnust puhates, teine aktiivselt pildivõimalust otsides. Järgmine meeldejääv linnake oli Rotorua, koht, mille kohta kiivist töökaaslane ütles: “Ask for the stinky pools.” Ning tõepoolest, see linn haises – mõnus väävli (või noh, mädamuna) pahvakas tuletas pidevalt meelde, et viibime termaalpiirkonnas. Esmalt linna jõudes imestasin omaette, et küll need kiivid ikka viitsivad igas aias lõket teha ja grillida (toss igal pool), hiljem selgus, et see aur tuleb lihtsalt maa seest. Mõned traditsiooni järgivad uusmeremaalased kasutavad tänapäevani neid auke söögi küpsetamiseks – pistavad poti lihtsalt maa sisse ja voila!

Pärast erinevate termaal-vaatamisväärsustega tutvumist suundusime edasi Taupo järve poole.