Seiklused teel Austraaliasse

Õhus puhusid suured tuuled ning Londoni lend hilines üle poole tunni. Kuna mul järgmise lennuni aega mugavad kolm tundi oli, siis ei pabistanud veel millegi pärast. Põnevad sündmused aga alles algasid…

Alstuseks pidin terminali vahetamiseks ootama kuskil kahtlase nurga taga mingit kahtlast bussi, seltsiks ainult üks kahtlane mees. Pärast pooletunnist tulutut ootamist otsustasin tualetipausi teha ning loomulikult jõuab buss nende paari minuti jooksul tulla ja minna. Oh well! Järgmised pool tundi ootamist ja saan bussile. Tore, asi sujub…või siis mitte.

Järgmises väravas, kus peaksin end lennule regama, pole mitte ühtegi inimest, isegi mitte reisijaid või turvamehi. Olen vaid mina ja tühi „Viru keskus”. Näpistan end paar korda, lootes, et olen mõnes õudusfilmis või unenäos, aga kahjuks mitte, endiselt Gatwick.Üks telefonikõne hiljem lubatakse keegi otsekohe sinna saata. See otsekohe on jällegi pool tundi hiljem. Selle aja peale hakkan juba närviliselt kella vaatama. Peamine et ruttu tehtud saaks. JEE RAIT!

Alustuseks selgub, et minu pagas on saadetud ainult poolele teele. No tore, Eesti Õhu mustad naljad. Sellepärast see tädike Tallinnas irvitaski, et mine sa tea, kas pagas ka jõuab.

Hetk hiljem selgub aga pagasijama tegelik põhjus – minu Au viisa lõppeb päev enne tagasilendu. Säh sulle 18. veebruari, oli hoopis 16. Tagasipilet on aga 17 ning kõik arvutisüsteemid annavad turvahäireid ja keelduvad mind lennule laskmast.

Aeg venib…Pille seletab nagu seinale viisavabadusest ja Uus-Meremaast, aga ei midagi, ilmselgelt algaja onu laseb nagu rikkis grammofon, et tema ei saa mind lennule lasta.

Viimases hädas nööbin pluusi avaramalt lahti ja löön blondid kiharad letti ning se paned rattad lõpuks veerema. Mõned telefonikõned hiljem on pilet ümber vahetatud 16 veebruariks ning kinnitatud muutusest tingitud ühepäevane peatus Dubais. Onu minu vastas pobiseb midagi tagumike päästmisest, aga selle kuulamiseks pole mul enam aega, torman lennukile.