Sydney

Lennujaamas ootas mind Meelis, kes on siinse Eesti kiriku preester. Ta elab koos oma hiinlannast abikaasaga kirikuga samas majas ning pakuvad minu Sydneys olemise aja ka mulle peavarju. Elamine asub Sydney lääneosas, Olympic Parki läheduses.

Juba paar tundi pärast lennuki maandumist suundusime Eesti majja Eesti Vabariigi 90. aastapäeva aktusele. Aktus oli nagu aktused ikka – kõned, tervitused, ajalootund ning muusikapalad. Kohal olid Tarvastu rahvatantsijad ning ansambel Lindpriid. Kuna ma viimased ausalt-ei-tea-mitu päeva polnud magada saanud, siis ajaloomeenutuse ajal hoidsin sõna otseses mõttes silmi lahti, muidu sain hästi hakkama. Pärast aktust vestlesin mitmete sealviibijatega, kes olid kaks kuni viis korda vanemad kui mina, aga väga lõbusad. Igal juhul sain mitu head kontakti, mida siin Austraalias tarvis läheb.

Kui lõpuks magama sain, siis lasin peaaegu 20 tundi järjest.

Sydney on võrratu linn, siin on midagi igaühele. Esimestel päevadel jalutasin äärelinnaosades, kus tänavad on täis imearmsaid pisikesi kivimaju ning aedades kasvatatakse eksootilisi vilju. Üks naaber kinkis mulle näiteks värskelt puu otsast korjatud mango, paar maja edasi kasvavad aias apelsinid. Teel Sydney Olympic Parki läbisin pargi, kus olid suured soised tiigid huvitavate lindudega, aga ka jalgpalliplats ning metsatukk. Olümpiapark ise on üsna suur territoorium, kus asuvad kõikvõimalikud staadionid, spordihallid ja muud rajatised, mida ühendavad hästi hooldatud alleed.

Sydney kesklinna täidavad lugematud kõrghooned ja tuhanded pintsaklipslased, kes lõunatunni saabudes tõmbavad kõik jalga tossud ning suunduvad ooperiteatri ja botaanikaaia poole tervisejooksu tegema. Minule jäi küll mõistmatuks, kuidas on võimalik südapäeval kõrvetavas kuumuses ja suure õhuniiskuse käes jooksmist nautida, aga ju siis on, sest neid oli ikka väga palju.

Ooperiteater, kui päris aus olla, näeb piltidel parem välja kui tegelikkuses. Valged detailid on tegelikult kõik kollakad ning seinad pole enam esimeses nooruses. Aga ilus ja ahhetamapanev on see ehitis sellegipoolest. Kohe ooperiteatri kõrval on suur ja võimas Harbour Bridge, mida teate ehk ilutulestikkude järgi ning teisele poole jääb botaanikaaed, mis esmapilgul tundub nagu unenäos. Kõik taimed on uhked ja lopsakad, puudelt puudele lendavad kakaduud ning mingisugused värvilised papagoilised linnud, mitmete puude latvades ripuvad kümned nahkhiired, kes pidevalt kriiskavad ja omavahel tülitsevad.

Päike on siin muidugi tappev. Hommikul, kui Meelis 30-se faktoriga kreemiga mu juurde tuli, naersin ta välja (kusjuures päike oli pilve taga), kuid koju tagasi jõudes olin vaatamata rohkele kreemile näost punane. Linna peal kohtas mitmeid inimesi, kellel nägu päikesest paistes ning õlgadel suured põletusvillid. Ilmad on põhjamaalasele meeldivalt soojad, nii 25 ringis, kuid niisked, vahelduva pilvisuse ja üksikute hoovihmadega.

Esimesel töönädala päeval ajasin korda kõik formaalsed toimetused: avasin pangas konto, taotlesin Tax File Numberi ning ostsin telefonikaardi. Asjaajamistega on aussied ikka väga aeglased. Pangakaart saadetakse postiga (kuigi pank on 100 m kaugusel) ja pean seda umbes nädal ootama, TFN lubati 4 nädalaga. Head meelt teeb muidugi see, et nüüd on põhjust kauemaks siia võrratusse linna jääda