Taupo

Kui selle suurepärase reisi juures kahetsusi välja nokkida, siis lisaks sellele, et ma oleks tagantjärgi kordades rohkem suurepäraseid veine joonud, oleks tahtnud ka rohkem aega Taupo kandis veeta. Aga piiratud ajaressursse arvestades saime sellegipoolest täiselamuse.

Taupo on Uus-Meremaa suurim järv, mis asub põhjasaare keskel. Järve kaldal laiub ka samanimeline linnake 22 000 elanikuga. Taupot peetakse põhjasaare Queenstowniks (sellest hiljem), paigaks, kus saab turismida, kõikvõimalikke ekstreemsusi teha ning lihtsalt lõõgastuda.

Järvest algab Waikato jõgi, mis oma teekonnal pakub silmailu Uus-Meremaa kõige uhkema, Huka kose näol. Turismipiirkonnale omaselt saab selles kandis teha absoluutselt kõike: alustades krevetifarmi “kreveti-jalutuskäiguga” ning lõpetades vulkaanilise võlumaaga.

Linna külje all asus ka terve reisi jooksul kohatud ainus ametlik tasuta kämpinguplats. Kõik ülejäänud olid krõbeda hinnaga ning ainuüksi auto parkimise ja olmeruumide kasutamise eest taheti 30-40 dollarit. Meiesuguste kitside turistide jaoks on aga kõik järveäärsed, mererannad ning muidu ilusad paigad varustatud “no camping or overnight stopping” siltidega.

Igatahes, Taupos seda probleemi ei olnud – kõik oli meeldiv ja sõbralik, omavalitsuse esindaja tõi isegi küsimustiku täita, et kuidas me laagripaigaga rahule jäime, mida muuta soovitaks jne.

Taupo linn ise oli selline pisike, suvine ja laupäevaselt õdus. Tänavakohvikute ja linnulaulu sumina sekka kostis aeg-ajalt täiskiirusel üle järve kihutava mootorpaadi või vesilennuki müra. Kui hommikune udu hajuma hakkas, avanes üle järve sõnutukstegev pilt – lumised mäetipud reetsid meie järgmise sihtkoha, Tongariro rahvuspargi lähedust…