Kea

Täna sellist uudist lugedes tabas mind suur äratundmisrõõm. Keapapagoisid (nüüd sain siis nende eestikeelse nime teada) kohtasime lõunasaarel päris mitu korda.

Wikipedia ütleb, et kea (ingliskeelne nimetus, mulle istub paremini) on Uus-Meremaa lõunasaare alpipiirkondades ja metsades pesitsev papagoiline, üks väheseid alpipapagoisid, kes sööb kõike: alates juurikatest lõpetades roiskunud lihaga.

Esimest korda kohtusin keaga Franz Josefi liustku parkimisplatsil, kus “hiilgasin” kohe enda ornitoloogia-alaste teadmistega: “Näe, kotkas!”

Ok, hiljem sain ise ka aru, et hoopis papagoi, aga ausõna, see lind oli SUUR ja METSIK! Tema tiibade siruulatus on üle ühe meetri, nokk kõver ja umber 5-6 cm pikk. Kõige rohkem paistab ta silma aga oma intelligentsusega – käis ja hüppas ühe auto otsast teise otsa, kangutas oma nokaga katuseluuke lahti ning iga sekund otsis midagi, mida pätsata. Inimesi ta ei kartnud, hoopis vastupidid – inimesed kartsid teda. Võrreldes põhjasaarega olid lõunasaarel “No camping or overnight stopping” siltide kõrvale ilmunud ka “Do not feed the kea!” märgid.

Järgmine kohtumine keade kolooniaga oli ühel hirmus vihmasel päeval Milford Soundi viiva tunneli juures, kus tuli foori taga umbes 15 min oodata, et teiselt poolt autod tulla saaks. Need “pisikesed” nunnud rohelised linnud, nokk külmast lontis ja kasukas vettinud, olid kordades veenvamad ja edukamad kui lapskerjused suurlinnades. Meie vaatluse all olnud isend käis järjest kõik rivis seisvad autod läbi, hüpates mõnikord kapotile ja lehvitades, mõnikord juhi aknale koputades, mõnikord lihtsalt akna all “kutsikasilmadega” tõtt vaadates. Kui nägi, et keegi vedu ei võta, kõndis vihaselt, kuid show pärast siiski lonkides järgmise juurde.

Väga targad ja meeldejäävad linnud. Seetõttu ei olnud üldse üllatunud seda passivarguse juttu lugedes.