Posts from — May 2009

Fännikirjade üks sagedasemaid küsimusi on olnud aastavahetuse kohta. Pole sellest kirjutanud, kuna pole millestki väga kirjutada. Aasta lõpus põgenesid viimasedki Karratha kaevurid ja muidu karvased linnast ning järgi jäid vaid umbe pargitud lennujaama parkla (minu tööpõld) ja tühjad poeletid.

Aastavahetus on siin samasugune suur läbu nagu igal pool mujal. On nii kodupidusid kui ka baariläbusid. Üks suur erinevus on aga see, et Austraalias ei müüda tavakodanikele rakette ja pauke ega midagi sellesarnast, ma ei märganud isegi säraküünlaid kuskil. Suurlinnades muidugi korraldatakse võimsaid ilutulestikke (kõigil peaks Sydney silme ette tulema), aga meile lähim oli tõenäoliselt tuhandete km kaugusel Perthis. Väidetavalt säästavad kõik omavalitsused raha Australian Day (26. jaanuar) paukude jaoks ning jätavad aastavahetuse oma ära. Päris tulevärgita me siiski ei jäänud, terve õhtu välkus taevas äike. Karrathas ja Dampieris toimusid kõikides baarides-pubides peod, ning ühel sai isegi käidud.

Viimase aja blogi vaikus on tingitud ainult ühest – rutiinist.
Lähen iga hommik tublisti kell 6 tööle, nühin päev otsa 40 kraadises kuumuses ja seniidis asuva päikese all autosid pesta, õhtul koju jõudes suplen isiklikus basseinis ja päris õhtul naudin hiiglaslikku kodukino. Sedasi juba viimased kolm nädalat.

Pille 4 wheel drivingut tegemas

Nädalavahetustel oleme võtnud ette suuremaid ja väiksemaid roadtrippe kõikidesse 500 km raadiuses asuvatesse küladesse ja vaatamisväärsustesse.

Karrathast veel ehtsam kaevanduslinn Pannawonica ja pisike kopp

Ja nüüd, kui siinses piirkonnas kõik nähtud, tuleb jällegi Karrathaga otsad kokku tõmmata.
Pühapäeval lendan Brisbane´i ja paar päeva hiljem sealt Uus-Meremaale. Ootusärevus on suur ja plaanid veel hiiglaslikumad, aga sellest kõigest juba jooksvalt.

Jõulud Austraalias on hoopis teistmoodi. Näiteks 24. detsember, mis Eestis olulisim on, ei oma siin mingit tähendust. 25 on Christmas Day ja 26 Boxing Day – need on siin tähtsad päevad, mil kõik asutused on suletud ja inimesed perega aega veedavad.

Minu 24. detsember möödus vanas heas Nissan Patrolis ja roadhouse´ides, sedasi 10 tundi jutti, kuni lõpuks 850 km otsa said ja öine inimestest tühi Broome meid vastu võttis.

Troopiline tsüklon Billy läks küll Karrathast mööda, aga Broome sai teda üsna lähedalt tunda, mida oli ka õhus aimata – isegi südaöösel tundsin end kui aurusaunas. Kuumus, isegi üle 40 kraadi, siin Loode-Austraalias ei ole midagi märkimisväärset, aga kohe, kui niiskeks läheb, on toss väljas. Karratha kuiv 40 on täiesti kökimöki Broome´i 30 ja 90% õhuniiskuse kõrval. Hommikuks oli Nissanist saanud ratastel kasvuhoone ja mina ärkasin esiistmel kägaras kuivatatud aprikoosi tundega selle peale, et Cable Beachi parklas vahtisid kaassuvitajad aknast sisse ja pobisesid midagi crazy tourists sarnast.

Broome on umbes Karratha suurune suvituslinn, mille peamiseks vaatamisväärtuseks ongi Cable Beach, ilusa valge liiva ja fotogeensete päikeseloojangutega rannariba. Linnas on subjektiivse vaatluse põhjal rohkem päkkereid kui kohalikke ning pidu käib 24/7.

Käisime oma ustava neljarattaveolisega rannal rallimas ja jäime liiva kinni, tiirutasime Broome´i ümbruses ja saime päikesepiste, nautisime Broome´i restorane ja lebotasime palmi all veini juues.

Tagasi reaalsuses. Tagasi maanteel. Jälle need surmigavad Stingi unelaulud, mille hiina poest 2 taalaga ostsin, ja 850 km maanteeposte. Viva la roadtrips!

Dubaist edasi sujub reis täitsa ladusalt. Emirates, üks lennunduse gigante, peab aegadest kinni, toidud on üllatavalt söödavad ning minu südame võidavad nad live kaameratega, mis on otse lennuki all ja ninas ning võimaldavad näha täpselt seda, mida piloodid näevad. Küll aga hindan kõrgemalt Virgin Atlanticu lennukeid, nende seisukorda ja meelelahutust. Nimelt on Emiratesil mingi kahtlane teleprogramm, kus igal kanalil jookseb mõni film või mängib raadio. Et filmi algusest lõpuni vaadata, peab pingsalt kellaaega jälgima, mis lennukis viie erineva kella järgi suht keeruline ülesanne on. Virgin pakub aga lihtsat nimekirja filmidest, seriaalidest, raadiotest, mida vaadata saab, ja kui leiad endale meeldiva, vajutad play nuppu ja ta mängibki. Algusest lõpuni. Pauside ja edasi-tagasi kerimisega. Ei mingit raketiteadust. Ei mingit telekava. Ei mingit peavalu. Puhas meelelahutus. See selleks, saangi rohkem magada.

Kell 3 öösel Perthi jõudes olen täitsa kapsas, aga pärast küpsemist pisikeses terminalidevahelises bussis, kuhu on topitud 60 reisijat ja nende 300 kotti ning kus tädikesest bussijuht kõva häälega oma elulugu ja pontsikuseiklust räägib, olen hapukapsas.

Perth-Karratha lend on aga iga oma dollarit väärt: alustuseks liugleme ringiga üle Perthi, kogu ülejäänud lennu on taevas pilvitu ja maastik lummav. Lisaks on istmed pehmest nahast, teenindus täiuslik ja kohti igale reisijale kümme.

Karratha on täpselt samasugune nagu varem, ainult veel kuivem ja veel kuumem. Ilmselt aklimatiseerumise probleemidest või lennukis leitud viirusest olen juba esimese päeva õhtuks 39 palaviku ja angiiniga siruli maas. Welcome to Oz!

Halvaks üllatuseks on kuumas kliimas paranemine palju pikemaajalisem protsess kui Eestis (mitte, et ma rannas poosetades ja linna peal kekutades protsessi kiirendanud oleks muidugi, aga 40 kraadises kuumuses lihtsalt ei tunne palavikku ega midagi) ning põletik hüppas kurgust ninna ja silmast kõrva.

Nüüdseks olen jälle jalul ja Avises tööl. Same shit, different season. Jõulutunnet eriti ei ole. Ühel päeval, kui ma arvasin, et linnas on suur tuli lahti, sõitis hoopis jõuluvana tuletõrjeautol külla ja laulis jõululaule, kaubanduskeskuses on paar ehitud kuusesarnast puud ja siin-seal ehted väljas. Muidu on suur suvi.

Kui varem oli elukohaga suuri probleeme, siis praeguseks on meil valida kolme maja vahel. Valituks osutus suur basseini, koera ja kassiga häärber, kus teeme housesittingut. See tähendab, et pere on puhkusel ja meie hoiame maja korras (loomad, taimed, bassein, prügi jms). Ei kurda.

Õhus puhusid suured tuuled ning Londoni lend hilines üle poole tunni. Kuna mul järgmise lennuni aega mugavad kolm tundi oli, siis ei pabistanud veel millegi pärast. Põnevad sündmused aga alles algasid…

Alstuseks pidin terminali vahetamiseks ootama kuskil kahtlase nurga taga mingit kahtlast bussi, seltsiks ainult üks kahtlane mees. Pärast pooletunnist tulutut ootamist otsustasin tualetipausi teha ning loomulikult jõuab buss nende paari minuti jooksul tulla ja minna. Oh well! Järgmised pool tundi ootamist ja saan bussile. Tore, asi sujub…või siis mitte.

Järgmises väravas, kus peaksin end lennule regama, pole mitte ühtegi inimest, isegi mitte reisijaid või turvamehi. Olen vaid mina ja tühi „Viru keskus”. Näpistan end paar korda, lootes, et olen mõnes õudusfilmis või unenäos, aga kahjuks mitte, endiselt Gatwick.Üks telefonikõne hiljem lubatakse keegi otsekohe sinna saata. See otsekohe on jällegi pool tundi hiljem. Selle aja peale hakkan juba närviliselt kella vaatama. Peamine et ruttu tehtud saaks. JEE RAIT!

Alustuseks selgub, et minu pagas on saadetud ainult poolele teele. No tore, Eesti Õhu mustad naljad. Sellepärast see tädike Tallinnas irvitaski, et mine sa tea, kas pagas ka jõuab.

Hetk hiljem selgub aga pagasijama tegelik põhjus – minu Au viisa lõppeb päev enne tagasilendu. Säh sulle 18. veebruari, oli hoopis 16. Tagasipilet on aga 17 ning kõik arvutisüsteemid annavad turvahäireid ja keelduvad mind lennule laskmast.

Aeg venib…Pille seletab nagu seinale viisavabadusest ja Uus-Meremaast, aga ei midagi, ilmselgelt algaja onu laseb nagu rikkis grammofon, et tema ei saa mind lennule lasta.

Viimases hädas nööbin pluusi avaramalt lahti ja löön blondid kiharad letti ning se paned rattad lõpuks veerema. Mõned telefonikõned hiljem on pilet ümber vahetatud 16 veebruariks ning kinnitatud muutusest tingitud ühepäevane peatus Dubais. Onu minu vastas pobiseb midagi tagumike päästmisest, aga selle kuulamiseks pole mul enam aega, torman lennukile.

Pärast pikki unetuid öid on lõpuks saabunud kätte see hetk, mil olen enda esimese(!) Austraalia reisi pildid üles saanud

Vähe veel, heastamaks seda pisikest aastast ootamist teie ees, lisasin juurde ka teise Austraalia reisi pildid

Ning kui, siis juba…samalt lehelt leiab ka tõelise pärli – Uus-Meremaa fotod!

Kõike seda aadressil http://www.pilleperi.com/

Head vaatamist!

Matthew on tõeline Melbourne’i punkrokkar oma parimates aastates. Mina kohtusin Matthewga läbi CouchSurfingu, surfasin tema diivanil kaks ööd. Äärmiselt tänuväärne olen Matthewle selle tõttu, et kuigi tal oli nendel päevadel tööd rohkem kui armeele ning majas teinegi CS Ameerikast, võttis ta mind ikkagi külalislahkelt vastu.

Matthew on hingelt rändur, nagu minagi. Tema külastatud riikide nimekiri on üüratu (tõsi, suurem osa nendest, seal hulgas Eesti, läbis ta ühe suure reisi jooksul) ning pidevalt tegeles ta uute vallutuste planeerimisega.

Ametilt on Matthew insener-projekteerija. “My work is crap, but they keep me with the money” nagu ta ise enda tööd kirjeldas. Kui Matthew kell 6 koju jõuab, valmistab ta tavaliselt endale mõne hõrgu taimetoitlaste roa ning istub arvuti taha. Küll aga ei ava ta seal MSNi või Facebooki, vaid asub kohe töötlema, programmeerima, promoma enda hobi: fotograafiat. Matti pean ka otseseks süüdlaseks, miks mina elukutsemuutuse tegin.

Ütlen ausalt, et temasuguseid pühendunud ja sihipäraseid inimesi ei ole palju kohanud. Tal oli unistus – saada maailma parimaks punkfotograafiks ning ta tõepoolest tegeles selle unistuse täideviimisega. “I know I can do this!” ütles ta, vaadates enda roheliste silmadega mulle jõuliselt otsa. Sellesama unistuse juurde rääkis ta mulle loo keskealisest abielupaarist, keda ta kuskil lennujaamas kohtas ning kes elasid just seal, kus parasjagu tahtsid ning töötasid juura valdkonnas täpselt samadel tingimustel. Matthew tahab tulevikus elada samamoodi – sõltumatult elukohast ja töökohast. Ja sama tahan ka mina!

Kogu oma punkrokk elustiili juures oli tema välimus väga vaoshoitud ning “normaalne”.
Matthew loominguga on võimalik tutvuda lehel http://www.matthewkovacs.com/main.html

Austraallased: Frank

Kuna lumistel ja sombustel novembripäevadel millestki asjalikust kirjutada väga pole ja ilmast ka pikalt juttu pole, siis otsustasin tagasivaatavalt kirjutada põnevatest austraallastest, keda rännaku jooksul kohtasin ning kellega suheldes jõudsin ka small talkist kaugemale.

Alustan järjejuttu Frankist. Frank on farmer Victoria osariigis Sheppartonis. Põhjust, miks mina teda tunnen, pole ilmselt raske arvata – ma töötasin tema juures. Tänasel päeval omab Frank tomatipõlde, rohkelt karjamaid, lehmasid, suurt pakkimisladu, kus pakiti igasuguseid imevilju, ning mitut rekkat. Minagi töötasin tema juures pakkijana – üldiselt tomatipakkijana.

Päritolult on Frank tegelikult itaallane, aga neljaselt kolis ta perega Austraaliasse. Välimuselt meenutab ta kõike muud kui itaallast – lühike kasv (umbes minupikkune), lumivalge nahk, tikkpeened jalad, suuuuuuur õllekõht ees, habemes lõualott ja kiilas pea; vanust nii umbes 55 kanti. Naine, kes on samuti itaallane kuid kellega nad inglise keeles suhtlevad, näeb natuke parem välja. Neil on vähemalt kolm last: kaks täitsa kena tõmmu itaallase välimusega noormeest, kes rekkatega sõitsid, ning üks vaimupuudega, minust noorem tütar, kes meiega koos pakkimas käis. Lisaks töötasid meiega koos ka Franki ämm, kes – üllatus üllatus – on samuti Itaaliast, onutütar ja veel mingid sugulased aeg-ajalt.

Igal hommikul enne seitset oli Frank juba pakkimismasinaid valmis seadmas ning ta veetis terve päeva tööd tehes. Kui meie õhtul 7-8 ajal koju läksime, jäi tema veel asju korda seadma. Ja sedasi 7 päeva nädalas, pool aastat järjest. Siis sai tomatite hooaeg läbi ja suvikõrvitsad polnud veel valminud. Täiesti segane!

Iseloomult ei ole Frank kõige meeldivam – väga temperamentne (meenutas mulle kohe esimesel päeval Mussolinit), karjuva hääletooniga, vägivaldne. Kui ta (isegi olematust probleemist) vihaseks sai, siis loopis tomatitega, karjus ja sõimas töötajaid valimatult ning väga vängete sõnadega. Tavaliselt sellistele tujutsemishoogudele järgnes ka massiline backpackeritest töötajate lahkumine, aga kuna ta maksis piirkonnas kõige paremat palka, siis polnud mingi mure järgmiseks päevaks uued leida.

Ka minul õnnestus juba esimestel päevadel tema pahameelt tunda, aga sõnni iseloomuga jätkasin pärast mõningast kaalumist. Ilmselt tubli ja kuuleka tööga võitsin ruttu ka poolehoiu ning ta andis enamasti juhtnööre teistele bäkkeritele läbi minu ning sain teha meeldivamaid tööülesandeid. Ilmselt mõjutas minu mainet tema silmis ka fakt, et elasin koos inglastega, keda ta väga hoidis, mitte hostelis, kus kõik ülejäänud bäkkerid olid.

Teine tõsine viga Frankil oli rahaahnus. Ausalt öeldes keerlesid tal kogu aeg silme ees dollarid ning kui mingi pisemgi tomatikast kõlbmatuks muutus või poest tagasi saadeti, siis nõudis ta esimeses vihas seda raha bäkkeritelt tagasi.

Kahjuks mul temast pilti pole, aga kujutage ette lühikest ja peenikeste jalgadega kogukat meest shortsides keset põuast räsitud põlde ning muud polegi vaja.