Posts from — May 2009

Kauaoodatud tripp Karijini rahvusparki sai lõpuks teoks! Ja veel kuidas! Kui ma arvasin, et olen Austraalias piisavalt näinud, piisavalt teinud ja miski ei tohiks mind enam eufooriasse viia, siis eksisin julmalt.

Kõik sai alguse ühel neljapäeva pärastlõunal, kui uitasin Avise parklas ringi ja vaatasin autosid. „Huvitav, kas ma võiks ühe neljarattaveolise võtta ja Karijinisse sõita?“ mõtlesin omaette. „Peab ikka ülemuselt luba küsima,“ laususin endale vastuseks, hetk hiljem vajus aga suu kõrvuni ja ärevus voolas hinge: „Mina olengi ju ülemus!“

Juba järgmisel päeval võtsin parklast kõige suurema auto, loopisime Karratha kaubanduskeskuses selle toidukraami täis ja teel me olimegi. Üle mägede ja orgude, läbi vee ja kuuliaukudes eratee, pärast seitsmetunnist sõitu olimegi Lääne-Austraalia suurimas ja ilusaimas rahvuspargis.

Esimese matkaraja ees, ääres ja sees seisid ohu- ja hoiatussildid, millest välja tegemata („ma pole turist, ma elan siin“) suundusime matkasaabaste asemel plätudega esimesse orgu. Vihjeks võin öelda, et järgmisesse orgu laskusime juba sõnagi ütlemata saabastes.

Karijini kujtabki endast ilusat maastikku ja paari matkarada, mis suunduvad otse kuru põhja, kus tavaliselt tervitab värske jääkülma mäestikuveega lomp. Kui esmapilgul arvaks, et matkarajad on sellised mõnusad pühapäevased jalutuskäigud, siis lootke aga. Kaks kõige ägedamat – Weano Gorge ja Hancock Gorge – muutuvad lõpus kuuenda klassi radadeks (tavainimestele on avatud üksnes viis klassi) ja turnida tuleb nii köite, kaljunukkide kui ka iseenda käte peal, läbida nabani vett ning võidelda kuumusega.

Teise päeva õhtuks, kui jalad hellad ja hing rahulolust nurrumas, olime läbi käinud kõik paremad matkarajad. Kolmandal päeval hakkasime päikesetõusuga võidu mäkke ronima. Mägi polnud aga sugugi tavaline, tegemist oli WA kõrguselt teise tipuga, Mt Bruce. Ok-ok, see on küll kõigest 1235 meetrit, aga sellegipoolest minu esimene tõeline vallutatud mägi ning läbisime tema täispikkuses, see on, jalamilt tipuni. Kui ma esialgu arvasin, et sinna mäkke läheb jälle pühapäevajalutajate rajake, siis saabaste kandmine ja mitme liitri vee kaasavõtmine on minu parimaid otsuseid siin Austraalias. Kohati läks mäkketõus tõsiseks ronimiseks, mida minu meelest on isegi julgestusega kõhe teha, meie läksime muidugi ilma. Ei-tea-mitme tunni pärast, siis kui silm enam ei seletanud, jalg ei kandnud ja kops üle maksa pressis, sai rada äkki otsa. Olimegi kohal! Tipus! Minu esimene vallutatud mägi! (Munamägi ja Saku lasketiiru mägi ei lähe arvesse )

Sinna ülesse, külalisteraamatu ja tipuposti juurde jäin tükiks ajaks, lasin mõtted valla, veini voolama ja puhta looduse südamesse. Võrratu!

Tagasitee kulges rõõmsalt ja seiklusterohkelt. Ilmselt värske õhu mürgitusest arvasin, et kui Karijinisse sõites kulus 75 liitrit kütust, siis tagasi saab ka 40-liitrise lisapaagiga. Pealegi, Avise hüvedega ärahellitatuna ei kippunud dollareid diislile kulutama. Seetõttu kulges tagasitee sujuvalt 60-70 km/h püsivalt viienda käiguga. Mainimata jätta ei saa ka fakti, et Karijinisse viib väga karm kruusatee läbi tühja ja kõheda outbacki.

Aga ära tegime! Koju jõudes oli paagis veel piisavalt, et Dampieri sõita, vanale tuttavale tere öelda ning tagasi linna õhtust sööma vurada.

Karratha on veider linn. Ühtegi paremat sõna selle iseloomustamiseks vist polegi. Oma isoleerituse ja erinevate vastuoludega muudab ta kõik siinsed elanikud natuke peast soojaks. Mida suve poole, ehk mida kuumemaks ilmad lähevad, seda rohkem veidrusi siin kohtab.

Sel nädalavahetusel oli 50 km kaugusel naaberlinnas suur hobuste võidusõit nimega Roebourne Races. Kuna Avis andis sealsele jockey club‘ile paar maasturit seks puhuks, siis said kõik Avise töötajad prii sissepääsu ja erikohtlemise. Sõidud olid päris vahvad, samuti kostüümid (kõik panevad selleks ürituseks parimad riided selga, ainus võimalus siin piirkonas end üles lüüa ikkagi) ja otse loomulikult panused. Panin isegi mõned panused ilusatele hobustele, aga nagu hasartmängudega kombeks, kaotasin kõik. Koduteel pani kena politseinik mind elus esimest korda puhuma.

Tööl läheb endiselt suurepäraselt. Kui esialgu sain koju võtta tillukese Toyota Corolla, siis nüüd haaran Rav4, Aurioni või mõne muu ärimeeste auto. Kuna eelmisel nädalal lahkus lennujaama kontorist üks tähtis töötaja, siis sain pisikest ametikõrgendust ja teen nüüd pool päeva kontoritööd. Teise poole tahtsin ikkagi autosid pesta ja lõbutseda. Kuna paar nädalat on töökoja ülemus Balil puhkusel, siis oleme koos inglise tüdrukuga ka autopesulas bossid. Avis rokib!

Tänasest päevast ongi ainult kuus nädalat Austraaliat järgi jänud. Aww…

Karrathas on Avisel riigi suurim neljarattaveoga ja kaevandusvarustusega autopark.

<!– /* Font Definitions */ @font-face {font-family:”Cambria Math”; panose-1:2 4 5 3 5 4 6 3 2 4; mso-font-charset:186; mso-generic-font-family:roman; mso-font-pitch:variable; mso-font-signature:-1610611985 1107304683 0 0 159 0;} @font-face {font-family:Calibri; panose-1:2 15 5 2 2 2 4 3 2 4; mso-font-charset:186; mso-generic-font-family:swiss; mso-font-pitch:variable; mso-font-signature:-1610611985 1073750139 0 0 159 0;} /* Style Definitions */ p.MsoNormal, li.MsoNormal, div.MsoNormal {mso-style-unhide:no; mso-style-qformat:yes; mso-style-parent:”"; margin-top:0cm; margin-right:0cm; margin-bottom:10.0pt; margin-left:0cm; line-height:115%; mso-pagination:widow-orphan; font-size:11.0pt; font-family:”Calibri”,”sans-serif”; mso-ascii-font-family:Calibri; mso-ascii-theme-font:minor-latin; mso-fareast-font-family:”Times New Roman”; mso-fareast-theme-font:minor-fareast; mso-hansi-font-family:Calibri; mso-hansi-theme-font:minor-latin; mso-bidi-font-family:”Times New Roman”; mso-bidi-theme-font:minor-bidi;} .MsoChpDefault {mso-style-type:export-only; mso-default-props:yes; mso-ascii-font-family:Calibri; mso-ascii-theme-font:minor-latin; mso-fareast-font-family:”Times New Roman”; mso-fareast-theme-font:minor-fareast; mso-hansi-font-family:Calibri; mso-hansi-theme-font:minor-latin; mso-bidi-font-family:”Times New Roman”; mso-bidi-theme-font:minor-bidi;} .MsoPapDefault {mso-style-type:export-only; margin-bottom:10.0pt; line-height:115%;} @page Section1 {size:612.0pt 792.0pt; margin:70.85pt 70.85pt 70.85pt 70.85pt; mso-header-margin:35.4pt; mso-footer-margin:35.4pt; mso-paper-source:0;} div.Section1 {page:Section1;} –>

Margaret Riveris oli fantastiline! Keskkond ja loodus ja sõbrad ja töö ja elukoht… AGA kohutavalt külm! Seetõttu tuli teha otsus – ekvaatorile ehk kuumale lähemale liikuda. Mõeldud, tehtud, umbes kaks nädalat tagasi maandusin Karrathas, Perthist 1500 km põhja poole.

Karratha on 15000 elanikuga pisike tööstussuurlinn; siin on hiiglaslikud rauamaagi, soola, ammoniaagi, gaasi jpt tööstused. Üldiselt kena ookeaniäärne väikelinn nagu iga teine, kuid see pole veel kõik – Karrathas on raha ropult ja mehi ühe naise kohta 50. Kahjuks on nad kõik karvased kaevurid. Temperatuurid on stabiilselt 25 ja 30 vahel. Kui esimesel päeval Karrathas tööd ei leia, siis peab ikka lausloll või jube laisk olema, kõigele lisaks on siin palgad ülejäänud Austraaliast ligikaudu 20-30% kõrgemad.

Mina sain kohe esimesest kohast, mis tee peale jäi ja kuhu sisse astusin, Avise autorendist, maailma parima töö. Olen vehicle service agent, maakeeli autode pesija. Töökohustuste hulka kuulub autode sise- ja välispesu, tankimine, rendijärgne ülevaatus, lihtsamat sorti hooldus ja remont, teenidusse viimine-toomine ja lihtsalt ringirallimine. Esimese nädalaga suutsin ülemusele vist hea mulje jätta, sest olen peale tema poja ainus, keda ta Land Cruiserite ja suurte kastiautode rooli lubab. Lisaks saan väikese moosimise tagajärjel ja vabada autode olemasolul mõne neljarattalise endale ka tööväliseks kasutamiseks võtta, seda kõike muidugi firma bensiini ja kuludega. Tööseltskond on väga lõbus ning, nagu autopesulates ikka, on nalja nabani ja vett kõrvadeni.

Ainuke puudus Karratha juures on elamispidade vähesus, kuna suured rahad ja tööpuudus toovad siia palju rahvast üle kogu riigi. Linna ainus backpacker ja kõik karavanpargid on kuudeks kinni, üürikortereid siin pole ning maja rentimine on 6 korda kallim kui nt Margaret Riveris. Seetõttu maandusin järjekordse CouchSurferi Adami juures, kes alternatiivide puudumise tõttu lubas väikese rendi ja koera valvamise eest enda juurde jääda. Lisaks minule on siin majas veel üks eestlane ja sakslane, samuti CS. Nädalavahetusel oli surfareid veelgi rohkem, seega igav siin ei hakka.

Suhteliselt igavat Karrathat ja selle ilusat lähiümbrust on üksteise võidu tutvustanud nii Adam, Karratha (peaaegu) püsielanikust Eesti neiu ja töökaaslased. Nendest väljasõitudest on mõned pildid ka ülesse laetud, mõned tulemas lähiajal.

Otsustasin ametit vahetada, sest olen tähele pannud, et kui inimesed pärivad mu elukutse järgi ja mina vastan, et olen rändur, siis esialgu üritavad nad seletada, et ma olen küsimusest valesti aru saanud, kui aga teisel katsel vastan, et olen filosoof, siis tembeldavad mu lihtsalt veidrikuks ja astuvad sammu tagasi (mine sa tea, äkki nakkab). Seetõttu otsustasin ette võtta ametivahetuse, mille käigus jääks kogu reisimise võlu ja loominguline lõbu alles – hakkan fotograafiks.

Seetõttu sõitsin ühel ilusal päeval lähimasse suurde linna ja ostsin endale kaamera, millest ei-tea-kui-kaua unistanud olen: Canon EOS 400D. Mmm… Juurde veel kaks Image Stabilizer objektiivi, kaarte, kotte, filtreid, lappe ja aku. Mmm… Kui jupid kokku kogutud ja tehing tehtud, küsis piltilus malbe naeratusega müügimees: „Anything else?” ja minu vastus oli: „Ehm…yeah, a laptop, please.” Mmm…

Nüüd olen täisväärtuslik fotograaf. Ja kuna viimasel nädalal saime troopiliste vihmade tõttu töötada vaid kolm päeva, siis ülejäänud aja istusingi arvuti taga ning õppisin kaamerat tundma. Piltide alla panin mõned Margaret Riveri ja minu töökoha pildid, esimesed uue kaamera võtted. Kuna me alles kurameerime ja õpime üksteist tundma, siis paljud pildid on pooltäiuslikud, aga olen alles eluülikooli esimese kursuse tudeng, seega arenemisruumi on.

Elu on liiga väärtuslik, et seda vaeselt elada!