Posts from — August 2009

Käesoleva nädalapildi valimine oli raskem kui kunagi varem. Oleks ju võinud panna pildi sellest, kuidas me Exmouthis käisime. Või hoopis sellest, miks me Exmouthis käisime. Aga otsustasin siiski avaldada foto selle nädala meelelahutus-sündmusest – tõelisest vene tsirkusest, mis oma tuuriga Karrathasse paariks päevaks sattus.

Üsna tihti on minult küsitud, et mida ma selles kuivas, kuumas, igavas ning tsivilisatsioonist eraldatud kõrbe pommiaugus küll leian ja oma aega siin raiskan. Kui nüüd puhtast südamest üles tunnistada, siis Lääne-Austraalia on üks võrratumaid paiku siin maakeral. Alustades alt (Margaret River), kus kohtab ürgseid lopsakaid vihmametsasid ning võimsat energiat, liikudes ülesse (Karratha) kõrbesse, mis oma ekstreemsustega tuletab alalõpmata loodusjõude meelde, Lääne-Austraalia on vaimse kasvamise pinnas.

Pilbara kõrbesse armumine toimub aeglase, kuid kindla protsessi tulemusena. Esialgu suurlinnast saabununa tundub kõik nii kole, tühi, algeline ja igav. Kohalikud, kes silmade särades sulle oma kodukohta taevasse kiidavad, on vabšee hullud. Ja siis aja jooksul asud siia elama, sätid oma elu vastavalt looduse ettekirjutustele, õpid ennast ümbritsevat tunnetama ning austama, kõige selle käigus saad iseendaga tuttavaks, enda olemuse, huvide ja eesmärkidega. Selline on Pilbara.

Käesolev nädalapilt on kogu eelnava tõestus.

Esimene katsetus time lapse meetodit kasutades. Idee oli hea, teostus kehva – oleks võinud vähemalt päikese ajaks kohale jõuda. Aga nagu öeldakse, esimene vasikas läheb ikka aia taha. Püsige lainel uuteks ja paremateks.

Käisime purjetamas.

Äge oli!

Tee Wanganuist Wellingtoni möödus kurviliselt läbi lopsakate vihmametsade, üle laiuvate aasade ning aeg-ajalt järjekordses Lord of the Rings’i võttepaigas peatudes (need on muide teede atlases märgitud).

Uus-Meremaa pealinn rabas sõna otseses mõttes metsast saabunud rändureid mitmerealiste kiirteede ning närviliste juhtidega. Ega me õhtusel tipptunnil saabumisega oma elu lihtsamaks ka muidugi ei teinud. Nõnda me siis ukerdasime oma suure campervaniga mööda kitsaid tänavaid ja sooritasime ridamisi liikluseeskirja rikkumisi, alustades vales suunas sõitmisega ja lõpetades riigiasutuse “strictly prohibited” kinnises eraparklas parkimisega. “Ma olen turist, ma ei ela siin,” oli minu vabandus.

Olles metsapoole eluga harjunud, ei osanud ma esimese hooga linnas midagi pihta hakata. Jalutanud peatänaval edasi-tagasi, pildistanud suvalisi vaateaknaid, joonud ühe kohvi ja kontrollinud internetikohvikus emaili, said meie ideed otsa. Ausalt öeldes ei rabanud Wellingtoni kesklinn millegi märkimisväärsega. Ööbimispaika otsides linna keskusest paar kilomeetrit välja sõites sattusime aga väga lummavale poolsaarele, kust üle lahe oli fantastiline vaade päikeseloojangu valguses säravale linnale. See poolsaar päästis Wellingtoni mulje.

Järgmise päeva hommikul olime liikluses juba rohkem kodus ning mööda vaatamisväärsusi manööverdades parkisime auto ettenägelikult sadamasse, kust paari tunni pärast praam lõunasaarele pidi väljuma. Seejärel algas operatsioon “Soojad riided”, kuna – ma ei mäleta, kas olen maininud või mitte, aga – Uus-Meremaal oli külm! Väga külm! Eeldades, et lõunasaar on poolusele veel lähemal ja veel mägisem, siis sooja sealt küll oodata ei olnud.

Keskpäeval ajasime oma musta iluduse praamile ja lehvitasime põhjasaarele, ees ootamas suurem ja vingem lõunasaar…

Kui tänuväärset nädalapildi rubriiki ei oleks, siis ma ilmselt ei postitaks midagi viimasel ajal. Vaikus eetris on tingitud loomulikult ühest ja ainsast – rutiinist.

Pärast Karrathas maandumist (millest on täpselt kuu möödas) seadsime end mõnusasti sisse hiiglaslikus majas, mida jagame veel kuue lõbusa noorega. Kui esialgu tundus mullegi hirmutav mõte kaheksast inimesest ühes majas, siis õnneks on nad kõik väga viksid ja viisakad ning meie hiiglasliku  kodukinoga elutuba on vaata et suurem kui Karratha Cinema.

Nõnda siis seadsin end pärast maandumist hubaselt sisse ja… jäin (sea)grippi. Järgmised kolm nädalat veetsin voodi ja arvuti vahet vaarudes. Kui keegi mäletab filmi “Lõputu küünlapäev”, kus igal hommikul ärgates oli uuesti sama päev, siis mul oli analoogiliselt “lõputu haigus”. Kiru veel neid “totraid maskikandjaid lennukis”, järgmine kord, kui lendan, võtan gaasimaski kaasa.

Kuna tööotsimisest ei tulnud midagi välja, siis otsustasin ise endale tööd pakkuda. Mõeldud-tehtud, filosoof hakkas progema: pilbaramedia.com. Et aga vana armastust, fotograafiat saanud maha jätta, siis hakkas filosoof ka pilti tegema: photos.pilbaramedia.com.

:: Stairway to the Moon ::

Ebatavaliselt palju sündmusi ühe nädala jooksul Sel nädalavahetusel oli Karrathas tõepoolest aasta tähtsaim ja suurim üritus – FeNaClNG Festival. Tegemist on juba 37. aastat peetavate kohalike pidustustega, mis vältab terve nädalavahetuse ning millele järgnev esmaspäev on ametlikult vabaks päevaks kuulutatud. FeNaClNG (loe: fiinakaling) tähendab Fe – raud, NaCl – sool, NG – looduslik gaas, mis on selle suure kaevandusmeka peamised saadused.

Üles on seatud karussellid, kaevanduste infostendid, suur lava, bändid, rohkelt atraktsioone ja mänge, “Dunk a cop” jpm. Üllatavalt vahva ning suur üritus, mida jäi lõpetama u 15 minutine ilutulestik (meeldetuletuseks: isegi aastavahetusel ei korraldata siin tulevärki).

Aasta kaks tippsündmust on möödas, edaspidi siis nädalapildid minu toidulauast. Viimase aja piltide link tuleb varsti…stay tuned