Posts from — September 2009

Praamisõit Wellingtonist Pictonisse kestis paar tunnikest ning kuna ilm oli jätkuvalt hallivõitu, siis veetsin suurema osa sellest koolitöödele keskendudes. Lõunasaarele lähenedes seilasime läbi Marlborough väina, mis vaatamata udusele ilmale pakkus rohkelt silmailu ja meelerahu. Sarnaseid väinasid (ingl. k. sound) leidub lõunasaarel lõpmata palju ning nad on turismiatraktsioonide edetabeli tipus, pakkudes võimalusi kajakimatkadeks ning veespordi üritusteks.

Pictonis maabudes oli õhtu juba käes ning Marlborough veiniüritusest ei tulnud minu suureks kurvastuseks enam midagi välja. Kuna see linnaks maskeerunud sadam peale fish & chips‘ide midagi head ei pakkunud, siis sõitsime edasi otse veinide arche juurde – viinamarjade vahele, kus ma mererannal taskulambi valgel silmade särades kõikvõimalikke brošüüre ja veiniraamatuid lehitsesin, et järgmise päeva ekspeditsiooniks valmis olla.

Marlborough on Uus-Meremaa lõunasaare põhjatipus asuv piirkond, mida iseloomustavad viljakas pinnas, kuiv kliima, soojad päikeselised päevad ning külmad ööd – ideaalsed tingimused (valge veini) loomiseks. Ühtekokku on seal 65 veinitootjat ja ligi 300 viinamarjakasvatajat. Maailmakuulsad on nende Pinot Noir, Riesling ja Chardonnay veinid, kuid Marlborough vaieldamatu pärl on Sauvignon Blanc, mida peetakse üksmeelselt parimaks siin maakeral.

Järgmisel hommikul kell 10 võis suurejooneline degusteerimine alata Olgem ausad, tund pärast silmade avamist ei ole just kõige õigem aeg vägijookide tarbimiseks, olgu see kas või maailma kõige parem vein, seetõttu alustasime rahulikult, võttes põhjaliku ekskursiooni Montana veinitehases. Poolteist tundi ja viis erinevat veini hiljem olime juba järgmise veinitootja juures tasuta märjukest proovimas, kümme minutit hiljem järgmises…ja siis järgmises…ja järgmises.

Keskpäevaks, kui samm lõbusalt nõtke ja keel pehme oli, sain aru, et kiirustades hommikusöögi vahelejätmine ei olnud just väga tark tegu. No mis seal ikka – mis halvasti, see uuesti – kiired imemaitsvad austrid kõhtu ja veinituur võis jätkuda.

Kuigi eesmärk oli läbi käia 11 veinitootjat, siis saavutasime isegi tubli tulemuse – 6. Minu vaieldamatu lemmik oli Montana Sauvignon Blanc 2008 aasta viinamarjadest, mida soovitan asjahuvilistel kindlasti järele proovida.

Köök minu maitse järgi

Nanutarra Roadhouse. Kummi hais käis üle pea.