Lõunasaare läänerannik

Teekond Marlborough veinide juurest lõunasaare läänerannikule kulges etteaimatavalt lustakalt, kurvine mägitee lookles läbi metsade ja üle jõgede, vana hea Poker Face tegi plaadimängijas kümnendat tiiru ning palav päikesepaiste vaheldus dramaatiliste pilvedega iga teise künka tagant.

Westporti jõudes oli pimedus juba maad võtnud ning pärast tunniajast peata linnas tiirutamist ja meid kahtlustavalt jälgiva politseibrigaadi eest põgenedes maandusime kuskil suvalisel parkimisplatsil. Hommikul avastasime suureks rõõmuks, et oleme järjekordse kihvti turismimagneti juures – Cape Foulwind oma tormise mere ja suurejoonelise hülgekolooniaga. Lühidalt kokku võttes oligi tegemist pisikese poolsaarega keset tormist merd, kus hülged rahulikult udu sees magasid.

Mööda läänerannikut edasi sõites jäi tee peale kümneid ja kümneid kilomeetreid tühjust, just sellist tühjust mis paneb igal vabaduseotsijal südame põksuma, tühjust, mis on täidetud mahajäetud kullakaevandustega, kavalalt peidetud randade, avarate väljade ning metslilledega.

Tagasi tsivilisatsiooni jõudes oled järjekordse vaatamisväärsuse, pannkoogikivide juures. Veel mõnedkümned kilomeetrid, võrratud loodusvaated ja imelised veinid hiljem olime kahe kuulsa liustiku juures – Fox Glacier ja Franz Josef Glacier. Kui seni oli Uus-Meremaa ilm olnud selline keskmise Eesti suve moodi, siis iga sammuga liustikule lähenedes tõmbusime üha sügavamale oma mütsidesse, kuni lõpuks jääkamakad vastu ujuma hakkasid.