Category — UUS-MEREMAA

Teekond Marlborough veinide juurest lõunasaare läänerannikule kulges etteaimatavalt lustakalt, kurvine mägitee lookles läbi metsade ja üle jõgede, vana hea Poker Face tegi plaadimängijas kümnendat tiiru ning palav päikesepaiste vaheldus dramaatiliste pilvedega iga teise künka tagant.

Westporti jõudes oli pimedus juba maad võtnud ning pärast tunniajast peata linnas tiirutamist ja meid kahtlustavalt jälgiva politseibrigaadi eest põgenedes maandusime kuskil suvalisel parkimisplatsil. Hommikul avastasime suureks rõõmuks, et oleme järjekordse kihvti turismimagneti juures – Cape Foulwind oma tormise mere ja suurejoonelise hülgekolooniaga. Lühidalt kokku võttes oligi tegemist pisikese poolsaarega keset tormist merd, kus hülged rahulikult udu sees magasid.

Mööda läänerannikut edasi sõites jäi tee peale kümneid ja kümneid kilomeetreid tühjust, just sellist tühjust mis paneb igal vabaduseotsijal südame põksuma, tühjust, mis on täidetud mahajäetud kullakaevandustega, kavalalt peidetud randade, avarate väljade ning metslilledega.

Tagasi tsivilisatsiooni jõudes oled järjekordse vaatamisväärsuse, pannkoogikivide juures. Veel mõnedkümned kilomeetrid, võrratud loodusvaated ja imelised veinid hiljem olime kahe kuulsa liustiku juures – Fox Glacier ja Franz Josef Glacier. Kui seni oli Uus-Meremaa ilm olnud selline keskmise Eesti suve moodi, siis iga sammuga liustikule lähenedes tõmbusime üha sügavamale oma mütsidesse, kuni lõpuks jääkamakad vastu ujuma hakkasid.

Praamisõit Wellingtonist Pictonisse kestis paar tunnikest ning kuna ilm oli jätkuvalt hallivõitu, siis veetsin suurema osa sellest koolitöödele keskendudes. Lõunasaarele lähenedes seilasime läbi Marlborough väina, mis vaatamata udusele ilmale pakkus rohkelt silmailu ja meelerahu. Sarnaseid väinasid (ingl. k. sound) leidub lõunasaarel lõpmata palju ning nad on turismiatraktsioonide edetabeli tipus, pakkudes võimalusi kajakimatkadeks ning veespordi üritusteks.

Pictonis maabudes oli õhtu juba käes ning Marlborough veiniüritusest ei tulnud minu suureks kurvastuseks enam midagi välja. Kuna see linnaks maskeerunud sadam peale fish & chips‘ide midagi head ei pakkunud, siis sõitsime edasi otse veinide arche juurde – viinamarjade vahele, kus ma mererannal taskulambi valgel silmade särades kõikvõimalikke brošüüre ja veiniraamatuid lehitsesin, et järgmise päeva ekspeditsiooniks valmis olla.

Marlborough on Uus-Meremaa lõunasaare põhjatipus asuv piirkond, mida iseloomustavad viljakas pinnas, kuiv kliima, soojad päikeselised päevad ning külmad ööd – ideaalsed tingimused (valge veini) loomiseks. Ühtekokku on seal 65 veinitootjat ja ligi 300 viinamarjakasvatajat. Maailmakuulsad on nende Pinot Noir, Riesling ja Chardonnay veinid, kuid Marlborough vaieldamatu pärl on Sauvignon Blanc, mida peetakse üksmeelselt parimaks siin maakeral.

Järgmisel hommikul kell 10 võis suurejooneline degusteerimine alata Olgem ausad, tund pärast silmade avamist ei ole just kõige õigem aeg vägijookide tarbimiseks, olgu see kas või maailma kõige parem vein, seetõttu alustasime rahulikult, võttes põhjaliku ekskursiooni Montana veinitehases. Poolteist tundi ja viis erinevat veini hiljem olime juba järgmise veinitootja juures tasuta märjukest proovimas, kümme minutit hiljem järgmises…ja siis järgmises…ja järgmises.

Keskpäevaks, kui samm lõbusalt nõtke ja keel pehme oli, sain aru, et kiirustades hommikusöögi vahelejätmine ei olnud just väga tark tegu. No mis seal ikka – mis halvasti, see uuesti – kiired imemaitsvad austrid kõhtu ja veinituur võis jätkuda.

Kuigi eesmärk oli läbi käia 11 veinitootjat, siis saavutasime isegi tubli tulemuse – 6. Minu vaieldamatu lemmik oli Montana Sauvignon Blanc 2008 aasta viinamarjadest, mida soovitan asjahuvilistel kindlasti järele proovida.

Tee Wanganuist Wellingtoni möödus kurviliselt läbi lopsakate vihmametsade, üle laiuvate aasade ning aeg-ajalt järjekordses Lord of the Rings’i võttepaigas peatudes (need on muide teede atlases märgitud).

Uus-Meremaa pealinn rabas sõna otseses mõttes metsast saabunud rändureid mitmerealiste kiirteede ning närviliste juhtidega. Ega me õhtusel tipptunnil saabumisega oma elu lihtsamaks ka muidugi ei teinud. Nõnda me siis ukerdasime oma suure campervaniga mööda kitsaid tänavaid ja sooritasime ridamisi liikluseeskirja rikkumisi, alustades vales suunas sõitmisega ja lõpetades riigiasutuse “strictly prohibited” kinnises eraparklas parkimisega. “Ma olen turist, ma ei ela siin,” oli minu vabandus.

Olles metsapoole eluga harjunud, ei osanud ma esimese hooga linnas midagi pihta hakata. Jalutanud peatänaval edasi-tagasi, pildistanud suvalisi vaateaknaid, joonud ühe kohvi ja kontrollinud internetikohvikus emaili, said meie ideed otsa. Ausalt öeldes ei rabanud Wellingtoni kesklinn millegi märkimisväärsega. Ööbimispaika otsides linna keskusest paar kilomeetrit välja sõites sattusime aga väga lummavale poolsaarele, kust üle lahe oli fantastiline vaade päikeseloojangu valguses säravale linnale. See poolsaar päästis Wellingtoni mulje.

Järgmise päeva hommikul olime liikluses juba rohkem kodus ning mööda vaatamisväärsusi manööverdades parkisime auto ettenägelikult sadamasse, kust paari tunni pärast praam lõunasaarele pidi väljuma. Seejärel algas operatsioon “Soojad riided”, kuna – ma ei mäleta, kas olen maininud või mitte, aga – Uus-Meremaal oli külm! Väga külm! Eeldades, et lõunasaar on poolusele veel lähemal ja veel mägisem, siis sooja sealt küll oodata ei olnud.

Keskpäeval ajasime oma musta iluduse praamile ja lehvitasime põhjasaarele, ees ootamas suurem ja vingem lõunasaar…

Pärast Tongarirot sõitsime ilma peatumata (kui üks bensukas välja arvata) otse alla mere äärde, Wanganuisse.

Wanganui on umbes 40 000 elanikuga linna moodi asustus -  pisike, hubane ja turistideta, merest eemal ning vaatamisväärsusteta. Võttes arvesse fakte, et ma ei suutnud hommikul pärast mägironimist ennast voodist püsti ajada, et külm oli nina ära võtnud ja päike seda omakorda mõnuga põletanud, et ilmateade lubas järgnevateks päevadeks ainult vihma ja et “Kommunitarismi-liberalismi debati” essee, niisamuti veel paari kooliasja tähtaeg oli kuklasse hingamas, tuli otsus reisimisest kaks puhkepäeva võtta täiesti loomulikult.

Wanganui oma kultuurse miljöö ning rahuliku raamatukoguga, kus wifi tasuta saada, lõi õppimiseks ideaalilähedased tingimused ning olin lausa elevil, et jälle tudeerida saan.

Kaks päeva hiljem oli kogu mu motivatsioon ja elevus kadunud, tööd õnnelikult esitatud ning musta iluduse rattad suunatud Wellingtoni poole.

Tongariro rahvuspark asub põhjasaare keskel. Asutatuna 1887. aastal, on tegemist Uus-Meremaa esimese rahvuspargiga, terves maailmas on ta neljas. Maailmapärandi nimekirja kuulub Tongariro lausa kahekordselt – mauride kultuuri ning võrratu vulkaanilise maastiku tõttu. Tõenäoliselt kõige imelisem paik siin planeedil.

Mida seal rahvuspargis siis teha annab? Matkata, matkata, matkata. Radasid on seal kümneid, igale huvigrupile ja treenitustasemele, nii paaritunniseid kui nädalasi. Kõige kuulsam nendest on loomulikult Tongariro Alpine Crossing, mille ka meie ette võtsime.

Rada on 19,4 km pikk, läbimisaeg 6 kuni 8 tundi (ilma vulkaanide ja mägede vallutamiseta). Pargi nn baas asub Whakapapa külas, kus hoolitsetakse, et turistid karmide tingimuste kohta piisavalt infot saaks ning lahendatakse kõikvõimalikud olmeasjad. Kell 6 hommikul olime juba rõõmsalt raja alguses, kus bussijuht veel viimaseid sõnu peale luges, neist kõige eredamalt jäi meelde see, et Mt Ngauruhoe on raske ja ohtlik mägi, mida algajad ei tohiks ette võtta.

Tore, selle teadmisega silkasin päikesetõusu saatel läbi orgude ja üle küngaste, pildistades ojasid ning nurrudes rahulolust miljonivaadete üle. Pärast paari tundi, kui selja taga olid esimesed tõusud ning lihastes oli tunda mõnus adrenaliini-väsimuse segu, oli rada möödumas Mt Ngauruhoe’st (hääldus: nauruhu:i). Kõik Sõrmuste Isandat näinud tunnevad seda vulkaani Mt Belli nimega. Ngauruhoe on ilus, atleetlik ja fotogeeniline vulkaan, tegevvulkaan muide.

Selle idülliga olingi valmis juba edasi astuma, kuid keegi, kuskil, mingil hetkel lülitas mu kaine mõistuse välja ja kaks tundi hiljem kõlgutasin kraatri äärel jalgu. Nägu ütleb kõik.

Ronimine oli oi kui valus: päike kõrvetamas kukalt, jalad pahkluuni suuremate ja väiksemate lahtise laava tükkide sees, tempoga üks samm edasi, kaks sammu vajudes tagasi vedasime ennast mööda püstseina ülesse, süda puperdas, sääred krambitasid, keel kleepus suulakke kinni. Aga mis on üks väike valu võrreldes selle imelise vaatega, mis vulkaani otsast avaldus!

Ngauruhoe oli kindlasti Tongariro ja isegi kogu Uus-Meremaa tipphetki. Edasi tuli mäest kuidagi alla saada ja see oli pea sama raske ettevõtmine kui ülesse saamine. Põhimõtteliselt oli vaja valida mõni pehmem koht, kus palju suuri laavatükke ei olnud, millega ennast ning vastutulevaid ronijaid lihtne vigastada oli, ja siis hüppava surfari moodi alla karata. Selle kepslemise juures ei tohtinud aga hetkekski keha üle kontrolli kaotada, sest siis lendasid heal juhul ainult luude-kontide hinnaga vabalangemise kiirusel lõputu sügaviku poole.

Pärast Ngauruhoet läks rada üle pisemate mägede ja kraatrite, mööda väävlijärvedest ning auravatest allikatest.

Järgmisel päeval oli tunne täpselt sama, mis läbipekstud poksikotil. Mägedest hoidsime terve ülejäänud reisi eemale, kui sinna just autoga ei saanud.

Täna sellist uudist lugedes tabas mind suur äratundmisrõõm. Keapapagoisid (nüüd sain siis nende eestikeelse nime teada) kohtasime lõunasaarel päris mitu korda.

Wikipedia ütleb, et kea (ingliskeelne nimetus, mulle istub paremini) on Uus-Meremaa lõunasaare alpipiirkondades ja metsades pesitsev papagoiline, üks väheseid alpipapagoisid, kes sööb kõike: alates juurikatest lõpetades roiskunud lihaga.

Esimest korda kohtusin keaga Franz Josefi liustku parkimisplatsil, kus “hiilgasin” kohe enda ornitoloogia-alaste teadmistega: “Näe, kotkas!”

Ok, hiljem sain ise ka aru, et hoopis papagoi, aga ausõna, see lind oli SUUR ja METSIK! Tema tiibade siruulatus on üle ühe meetri, nokk kõver ja umber 5-6 cm pikk. Kõige rohkem paistab ta silma aga oma intelligentsusega – käis ja hüppas ühe auto otsast teise otsa, kangutas oma nokaga katuseluuke lahti ning iga sekund otsis midagi, mida pätsata. Inimesi ta ei kartnud, hoopis vastupidid – inimesed kartsid teda. Võrreldes põhjasaarega olid lõunasaarel “No camping or overnight stopping” siltide kõrvale ilmunud ka “Do not feed the kea!” märgid.

Järgmine kohtumine keade kolooniaga oli ühel hirmus vihmasel päeval Milford Soundi viiva tunneli juures, kus tuli foori taga umbes 15 min oodata, et teiselt poolt autod tulla saaks. Need “pisikesed” nunnud rohelised linnud, nokk külmast lontis ja kasukas vettinud, olid kordades veenvamad ja edukamad kui lapskerjused suurlinnades. Meie vaatluse all olnud isend käis järjest kõik rivis seisvad autod läbi, hüpates mõnikord kapotile ja lehvitades, mõnikord juhi aknale koputades, mõnikord lihtsalt akna all “kutsikasilmadega” tõtt vaadates. Kui nägi, et keegi vedu ei võta, kõndis vihaselt, kuid show pärast siiski lonkides järgmise juurde.

Väga targad ja meeldejäävad linnud. Seetõttu ei olnud üldse üllatunud seda passivarguse juttu lugedes.

Kui selle suurepärase reisi juures kahetsusi välja nokkida, siis lisaks sellele, et ma oleks tagantjärgi kordades rohkem suurepäraseid veine joonud, oleks tahtnud ka rohkem aega Taupo kandis veeta. Aga piiratud ajaressursse arvestades saime sellegipoolest täiselamuse.

Taupo on Uus-Meremaa suurim järv, mis asub põhjasaare keskel. Järve kaldal laiub ka samanimeline linnake 22 000 elanikuga. Taupot peetakse põhjasaare Queenstowniks (sellest hiljem), paigaks, kus saab turismida, kõikvõimalikke ekstreemsusi teha ning lihtsalt lõõgastuda.

Järvest algab Waikato jõgi, mis oma teekonnal pakub silmailu Uus-Meremaa kõige uhkema, Huka kose näol. Turismipiirkonnale omaselt saab selles kandis teha absoluutselt kõike: alustades krevetifarmi “kreveti-jalutuskäiguga” ning lõpetades vulkaanilise võlumaaga.

Linna külje all asus ka terve reisi jooksul kohatud ainus ametlik tasuta kämpinguplats. Kõik ülejäänud olid krõbeda hinnaga ning ainuüksi auto parkimise ja olmeruumide kasutamise eest taheti 30-40 dollarit. Meiesuguste kitside turistide jaoks on aga kõik järveäärsed, mererannad ning muidu ilusad paigad varustatud “no camping or overnight stopping” siltidega.

Igatahes, Taupos seda probleemi ei olnud – kõik oli meeldiv ja sõbralik, omavalitsuse esindaja tõi isegi küsimustiku täita, et kuidas me laagripaigaga rahule jäime, mida muuta soovitaks jne.

Taupo linn ise oli selline pisike, suvine ja laupäevaselt õdus. Tänavakohvikute ja linnulaulu sumina sekka kostis aeg-ajalt täiskiirusel üle järve kihutava mootorpaadi või vesilennuki müra. Kui hommikune udu hajuma hakkas, avanes üle järve sõnutukstegev pilt – lumised mäetipud reetsid meie järgmise sihtkoha, Tongariro rahvuspargi lähedust…

See loodus, kuhu omadega jõudsime, oli sõnatukstegev. Olen tagantjärgi päris pikalt mõelnud, et mis on see Uus-Meremaa võlu, see salapärane miski. Kui esialgu arvasin, et lihtne ju – loodus! -, siis nüüd arvan, et pigem vaheldus. Kõik vahetub ja väga kiiresti: suurlinna tuled haudvaikse kuuvalge ööga, päike vihmaga, sünged tihedad metsad laiuvate karjamaadega, mäed meredega, lopsakad sõnajalad kidurate kuuskedega, ahned kaupmehed maailma kõige sõbralikemate kiividega.

Nõnda me siis rallisime mööda kitsaid ja käänulisi teid läbi selle võrratu vahelduse, üks silm mõnust puhates, teine aktiivselt pildivõimalust otsides. Järgmine meeldejääv linnake oli Rotorua, koht, mille kohta kiivist töökaaslane ütles: “Ask for the stinky pools.” Ning tõepoolest, see linn haises – mõnus väävli (või noh, mädamuna) pahvakas tuletas pidevalt meelde, et viibime termaalpiirkonnas. Esmalt linna jõudes imestasin omaette, et küll need kiivid ikka viitsivad igas aias lõket teha ja grillida (toss igal pool), hiljem selgus, et see aur tuleb lihtsalt maa seest. Mõned traditsiooni järgivad uusmeremaalased kasutavad tänapäevani neid auke söögi küpsetamiseks – pistavad poti lihtsalt maa sisse ja voila!

Pärast erinevate termaal-vaatamisväärsustega tutvumist suundusime edasi Taupo järve poole.

Kuna kool, täpsemalt 34 AP-d on minu kirjasoone täiesti tühjaks imenud, siis tegelen vabal ajal meelsamini pildimaterjali ja Photoshopiga. Alljärgnevalt Uus-Meremaa seekordse reisi marsruut.