Ma ei tea küll täpseid protsente, aga vaatluste järgi suurem osa turistidest, kes mööda Uus-Meremaad tiirutavad, kasutavad transpordivahendiks campervani. Soliidsed vanapaarid võtavad hirmkalli, duši, wc ja televiisoriga versiooni (ülemine pilt), noored ullikesed päkkerid lepivad odavama ja pisema variandiga, kus heal juhul haisev madrats ning vana gaasipliit sees on. Meil oli midagi vahepealset, s.t väike, aga kallis, väheste võimalustega, aga korralik.
Esimeseks sihtpunktiks pärast Auclandi oli Coromandeli poolsaar. Seal piirkonnas on palju kuumaveeallikaid ja isegi rannad on kuumad – võid nt õhtul labidaga randa minna, endale augu kaevata ja siis kuumas vees küpseda. Väikese linnakese Thamesi supermarketis ilgelt rõvedaid (vabandust!) ubasid kärusse kühveldades panime tähele, et üks neiu käib ja luusib meist kord paremal, siis vasakul. Kassas entusiastliku oasöödiku pilti tehes (tegelikult Ennu polariseerivat filtrit katsetades) tuli ta lõpuks juttu tegema. Ilmnes, et see tore eestlanna on juba pool aastat Uus-Meremaal elanud-töötanud ning meie olevat esimesed seal kohatud eestlased. Kiirelt andis ta paar nõuannet, mida teha ja mida mitte ning edasi me sõitsimegi…
Loading ...